Hulgimüeloom

Hulgimüeloom (ingl.k. Multiple myeloma  ehk lühidalt MM)

Hulgimüeloom mida kutsutakse ka Kahler’i haiguseks, on sageduselt teine verevähk, mida diagnoositakse ülemaailmselt üle 160 000 uue juhtumi aastas.
Viimase 20 aasta jooksul on aastane uute  hulgimüeloomi patsientide arv rahvastiku vananemise tõttu suurenenud 33%.

Eestis diagnoositi 2013 aastal 76 ja 2017 aastal 118 hulgimüeloomi esmasjuhtu.

Ligikaudu 20% juhtudest areneb haigus sümptomiteta ja avastatakse rutiinse arstikülastuse käigus.

Üldist

Hulgimüeloom on vähk, mille korral plasmarakud paljunevad kontrollimatult ja akumuleeruvad luuüdis. See põhjustab immunoglobuliinide (antikeha valkude) ületootmist, mis lõpuks tõrjub normaalsed vererakud välja ja takistab nende tõhusat toimimist.

Haiguse progresseerumisel väheneb süveneva immuunpuudulikkuse foonil organismi vastupanuvõime infektsioonidele, tekib luude destruktsioon luuvalu, patoloogiliste murdude ja hüperkaltseemiaga, aneemia, neerupuudulikkus, aga ka neuroloogilised komplikatsioonid. Epidemioloogiliste uuringute põhjal eelneb müeloomtõvele asümptomaatiline ebaselge tähendusega monoklonaalne gammopaatia (ingl.k. monoclonal gammopathy of undetermined significance, MGUS). Hiline diagnoosimine lühendab prognoositavat eluiga, suurendab kaasuvate haiguste riski ja raskust (nt neerupuudulikkus, immuunpuudulikkus) ning vähendab ravi edukust.

Diagnoosimine

Seerumi- ja uriinivalkude elektroforees ning nende immunoloogiline karakteriseerimine on
MM diagnoosimise, haiguse jälgimise ning patsiendi ravivastuse hindamise kuldstandard.

M-komponent on 99%-l juhtudest leitav ja kvantifitseeritav.
Valkude elektroforeesi soovitab IMWG (Internationl Myeloma Working Group (Rahvusvaheline Müeloomi Töögrupp)) seerumi- ja uriiniproovidest anomaalsete valkude tuvastamiseks.

Monoklonaalse valgu tuvastamisel või kahtlustamisel tuleb monoklonaalse valgu tüüp (IgG, IgA, IgM, IgE, IgD) ja kerge ahel (kappa ja lambda) määrata immuunofiksatsiooni või immuuntüpiseerimisega.

Elektroforees on kliinilises laboris kasutatav tehnika uriini ja seerumi valkude ebanormaalsuste tuvastamiseks. Tuvastatavad fraktsioonid on järgmised:

  • Gamma globuliinid
  • Beta-2 globuliinid
  • Beta-1 globuliinid
  • Alpha-2 globuliinid
  • Alpha-1 globuliinid
  • Albumin

M-komponent on terava piigi esinemine elektroforeesi mustril. Kui M-komponent identifitseeritakse või seda kahtlustatakse, järgneb elektroforeesile täpsustav uuring seerumist ja uriinist immuunotüpiseerimise või immuunofiksatsiooniga. Viimati nimetatute puhul kasutatakse immuunreaktsiooni vastavate antiseerumitega, mis võimaldavad määrata rasked ahelad (IgG, IgA, IgM, IgD ja IgE) ja/või kaasatud kerged ahelad (kappa ja lambda).

Seadmed:

  • MINICAP FLEX-PIERCING
  • CAPILLARYS 3 OCTA
  • CAPILLARYS 3 TERA
  • HYDRASYS 2 SCAN FOCUSING

Uus: